„Fitz!” Narr pani käe mu õlale ja pigistas õrnalt. Ma tean, et ta ihkas mind raputada. Avasin silmad.

Ta vahtis mulle näkku. „Kas sul pole mulle midagi öelda?” küsis ta ettevaatlikult.

„Kas ma saaksin veidi vett?”

Kuni ta seda tõi, kogusin ma end. Narr aitas mul juua. Selleks ajaks, kui ta mult tassi tagasi võttis, olin suutnud otsustada, milline küsimus tunduks kõige veenvam. „Mida Kettricken selle peale ütles, kui ta kuulis, et Verity on sohiku sigitanud? See ei võinud teda rõõmustada.”

Üle Narri näo vilksatas kõhklus, nagu ma olingi lootnud. „Laps sündis lõikusaja lõpus. Liiga hilja, et Verity oleks saanud enne retkele minekut tema isaks olla. Kettricken mõistis seda minust kiiremini.” Ta kõneles peaaegu hellalt. „Isa pead olema sina. Kui Kettricken seda Chade’ilt otsesõnu küsis, siis tunnistas ta seda.” Narr kallutas pead ja uuris mind. „Sa ei teadnud?”

Raputasin aeglaselt pead. Mida tähendas au minusuguse jaoks? Sohilaps ja salamõrvar, mis õigust oli minul hingeüllusele? Tõin kuuldavale vale, mis jääb mind alatiseks vaevama. „Ma ei saanud sigitada lõikuse ajal sündinud last. Molly pagendas mu oma voodist ammu enne seda, kui ta Buckist lahkus.” Püüdsin hoida hääle kindlana, kui ütlesin: „Kui ema on Molly ja ta väidab, et see on minu laps, siis ta valetab.” Püüdsin olla nii siiras, kui suutsin, ja lisasin: „Mul on kahju, Narr. Ma pole sigitanud sulle Farseeride pärijat ja see pole mul ka plaanis.” Mul polnud vaja pingutada, et hääl lämbuks ja silmisse kerkiksid pisarad. „Kummaline,” raputasin vastu patja pead, „et selline asi mulle nii väga haiget teeb. Et Molly võib tahta lasta seda last minu omaks pidada.” Sulgesin silmad.

Narr ütles hellalt: „Niipalju kui mina aru sain, et ole ta lapse kohta midagi väitnud. Ma usun, et praegu veel ei tea ta Chade’i plaanidest midagi.”

„Ma peaksin vist nii Chade’i kui ka Kettrickeniga kohtuma. Andma neile teada, et olen elus ja avaldama neile tõe. Siis, kui ma olen juba tugevam. Aga praegu, Narr, tahaksin üksi olla,” anusin ma. Ma ei tahtnud näha kahjutunnet ega ka hämmeldust ta näol. Palvetasin, et ta mu valet uskuma jääks, hoolimata sellest, et põlastasin end selle jälkuse pärast, mida olin Molly kohta öelnud. Nii et hoidsin silmad kinni, Narr aga võttis küünlad ja läks ära.

Lamasin mõnda aega pimeduses ja vihkasin ennast. Niimoodi on parem, kinnitasin ma endale. Kui peaksin kunagi Molly juurde tagasi pöörduma, ajan kõik jälle õigeks. Ja kui seda ei juhtu, ei võta nad vähemalt meie last temalt ära. Kinnitasin endale üha uuesti ja uuesti, et talitasin targasti. Aga see ei tundunud tark. See tundus reetlik.

Ma nägin und, mis oli ühtaegu kirgas ja nüri. Ma tahusin musta kivi. See oli kogu unenägu, kuid see oli oma monotoonsuses lõputu. Ma kasutasin peitlina pistoda ja vasarana kivi. Mu sõrmed olid korpas ja paistes neist paljudest kordadest, kui haare oli vääratanud ja kivi oli pistoda pea asemel näppe tabanud. Aga see ei peatanud mind. Ma tahusin musta kivi. Ja ootasin, et keegi tuleks ja mind aitaks.

Ühel õhtul ärgates leidsin oma voodiservalt Kettle’i. Ta tundus veel eakam, kui ma mäletasin. Ähmane talvine päevavalgus imbus läbi pärgamendist akende ja puudutas ta nägu. Silmitsesin teda mõnda aega, enne kui ta mu ärkvelolekut adus. Taibates vangutas ta pead. „Oleksin pidanud kõigist su veidrustest seda aimama. Sa olid ise ka teel Valge Prohveti juurde.” Ta kummardus lähemale ja jätkas sosinal: „Ta ei luba Starlingit sinu juurde. Ta ütleb, et sa oled nii elava külalise jaoks veel liiga nõrk. Ja et sa ei taha, et keegi teaks sinu siinviibimisest – mitte veel. Aga ma viin talle sinult sõna, eks ole?”