Päev oli särav ja karge. Taevas, mida võis silmata pea kohal tumedate igihaljaste oksaharude vahelt, oli lõpmatult sinine. Meie kõrval ruttas kerge tuulehoog, mis kahistas lumehangede jäätunud tippudel kuivi lumekristalle. Tahe lumi kriuksus meie saabaste all ning pakane suudles karedalt mu värskelt puhtaksaetud palgeid. Kaugemal külas kuulsin mängivate laste hõikeid. Öösilm ajas seepeale kõrvad kikki, kuid järgnes meile endiselt. Vaiksed hääled kauguses meenutasid mulle merelindude hüüdeid ning järsku tundsin teravat koduigatsust Bucki randade järele.

Конец ознакомительного фрагмента.